Viis lavastust, üks lääts: minu teatriaasta 2026

Heietan pisut.

Käisin eile õhtul Salmes, Vabal Laval „Elu teatris” esietendusel. See on R.A.A.A.M.-i lavastus, kus Pääru Oja tegi jälle ühe neist rollidest, mille järel ei taha kohe saalist lahkuda. Kui pärast etendust mõtetega üksi jäin, hakkasin tahes-tahtmata meenutama teisigi selle aasta sooritusi, mis on minuga kaasa tulnud. Enne kui arugi sain, olin juba ennatlikult oma teatriaastat kokku võtmas, kuigi oktoober alles algab.

Kui need lavastused mõttes kõrvuti panin, üllatas mind see, et minu isiklik tipp-viisik ei ole kokku pandud žanri, teatri ega lavakeele järgi. Vanemuise väike maja, Draamateatri suur saal, Kernu mõisa küün ja Noblessneri valukoja Nobeli saal on vormilt teineteisest väga kaugel. Ometi on neil lavastustel üks ühine juur, mida ma alguses teadlikult ei otsinudki: kõik jutustavad suurt lugu konkreetse inimese elu kaudu. Need inimesed on päriselt olemas olnud ja nende lood on võetud otse meie lähiajaloost.

Minu viisik (järjekord suvaline) on järgmine:

1. „Palavik” (Vanemuine), kus Rasmus Kaljujärv mängib Konrad Mäge;
2. „Lehman Brothers” (Eesti Draamateater), ühe perekonna ja panga 150 aastat;
3. „Ükskord Liibanonis” (Eesti Draamateater), 2011. aasta pantvangikriis;
4. „Hõbe” (R.A.A.A.M.), Miina Härma, Anna Haava ja Aino Tamm;
5. „Rahamaa” (Eesti Draamateater), Danske pank ja Annelinna poiss Artur, keda mängib Tõnis Niinemets.

Mulle tundub, et isikulugu ei ole neis eesmärk omaette. See on lääts, mille kaudu näen ja tunnen midagi, mis oleks muidu liiga suur, liiga abstraktne või liiga valus, et seda vaadata.

Abstraktne muutub ihuliseks

Mind on alati häirinud teater, mis püüab „rääkida olulisest teemast”. Kui laval hakatakse mulle rahapesu, kapitalismi või rahvuslikku identiteeti selgitama, lülitub mu tähelepanu välja. Ma loen ajalehte ja tean neid asju. Teatrist ootan midagi muud.

Need viis lavastust lahendasid selle probleemi minu jaoks samamoodi. Nad ei rääkinud teemast, vaid inimesest, kes on teema sees.

„Rahamaa” on selle parim näide. Danske skandaal on mulle lugematutest uudistest tuttav, ent numbrid ei tähenda mulle midagi. Miljard või kaks miljardit on lihtsalt sõnad. Kui aga Niinemetsa Artur, kes on pärit Annelinna paneelmajade vahelt ja tahab lihtsalt „läbi lüüa”, hakkab musta raha vedama, tunnen korraga talle kaasa ja põlgan teda. Ma saan aru, miks ta seda teeb. See on hirmutav, sest see tähendab, et ma saan aru ka sellest, kuidas Eesti sinnamaale jõudis. Tänu Arturile ei olnud „Rahamaa” minu jaoks intellektuaalne mõtteharjutus, vaid elamus.

„Lehman Brothers” tegi sama ajaga. 150 aastat finantsajalugu on midagi, mida ma ei suuda ette kujutada. Perekonda suudan. Kui vaatan, kuidas leinarituaalid põlvkondade jooksul lühenevad ja kaovad, kuidas palvest saab harjumus ja harjumusest tühi žest, saan finantskapitalismist rohkem aru kui ühestki majandusõpikust.

„Palavik” teeb kunstiajaloost inimsuhte. Mäe ja Triigi nimed on mulle tuttavad muuseumiseintelt ja kooliõpikutest, kuid laval on nad kaks meest, keda seovad sõprus, kadedus, armukolmnurk Ahvenamaal ja lõpuks ellujäänu süütunne. Sirbi kriitik nägi nende suhtes Mozarti ja Salieri arhetüüpi. Minu jaoks oli see lihtsam ja inimlikum: kaks sõpra, kellest üks läks ajalukku ja teine jäi teda meenutama.

Ma tean lõppu ja just see hoiab mind pinges

Üks asi üllatas mind ennastki. Kõigi viie lavastuse puhul teadsin lõppu juba enne saali astumist. Ma teadsin, et Mägi sureb 1925. aastal, Lehman Brothers kukub 2008. aastal kokku, ratturid vabastatakse, Aino Tamm mõrvatakse ja Danske lugu lõpeb kohtusaalis. Ometi olid need minu jaoks aasta kõige pingelisemad õhtud.

Arvan, et põhjus on selles, et kui küsimus „mis juhtub?” kaob, jääb alles palju huvitavam küsimus: „kuidas see juhtus ja kas oleks saanud teisiti?”. Ma ei oota enam süžeepööret. Jälgin hoopis neid väikesi otsuseid, mis viivad vältimatu lõpuni, ja iga kord tahaksin tegelastele hüüda, et ära tee seda.

„Ükskord Liibanonis” kasutab seda kõige meisterlikumalt. Mina tean, et lugu lõpeb hästi, kuid laval olevad ametnikud, diplomaadid ja kaitsepolitseinikud seda ei tea. Nad tegutsevad pimedas osalise ja kaheldava info põhjal. Märkasin, et hakkasin neid hindama mitte tulemuse, vaid otsustamise järgi. See on haruldane kogemus, sest päriselus hindame poliitikuid ja ametnikke peaaegu alati ainult tulemuse põhjal.

„Hõbedas” toimib teadaolev lõpp hoopis teisiti. Iga kord, kui keegi ütles Aino Tammele, et ta usaldab inimesi liiga kergesti, tundsin külmavärinat. Tegelased laval ei teadnud, mis teda ees ootab. Mina teadsin. See teadmine tegi iga süütu repliigi valusaks.

Tõde ja vabadus: ma tean, et see oli päriselt, ja tean, et mitte täpselt nii

Mulle meeldib, et ükski neist lavastustest ei ole dokumentaalteater. Nad kõik kasutavad tõsielu vundamendina ja ehitavad selle peale vabalt.

Mehis Pihla ei nimeta „Ükskord Liibanonis” dokumentaaldraamaks, vaid detektiivipõnevikuks. „Rahamaas” ei ole pangadirektoril nime, kuid Noblessneri saalis istudes teadsin täpselt, kellest räägitakse. „Hõbe” ei püüagi näidata portreelist sarnasust.

Just see topeltteadmine teeb minu jaoks isikuloolise teatri nii erutavaks. Vaatan lavalist versiooni ja võrdlen seda kogu aeg sellega, mida mäletan uudistest, raamatutest ja vestlustest. Ma ei ole passiivne vaataja, vaid pigem kaasuurija.

Mõistan samas, et sellel on hind. Urmas Paet võis solvuda, et tema asemele oli lavale pandud „mingi idioot”. Aivar Rehe saatus on traagiline ja tema prototüübi toomine lavale nõuab erilist taktitunnet. Arvan, et „Rahamaa” sai sellega hakkama, sest Gert Raudsepa direktor ei olnud karikatuur, vaid inimene süsteemi sees. Pihla ja Toompere jr ei mõistnud kohut üksikisiku üle, vaid näitasid keskkonda, mis inimesi nii käituma pani. Minu silmis on see eetiline vahe paljastuse ja mõistmise vahel.

„Palaviku” lavakujundus ütles mulle selle kohta midagi väga ilusat. Pille Jänese lavapildist eemaldatakse kihte, kuni jääb järele valge lõuend ja lõpuks valge valgus. Lugesin seda nii, et inimest ei saa kunagi lõpuni kirjeldada. Võime ainult värvikihte maha koorida, kuni jääb tühi pind, kuhu igaüks maalib oma Konrad Mäe.

Lõpuks on see lugu meist

Kõige sügavam põhjus, miks need lavastused mind kõnetasid, on vist see, et nad räägivad lõpuks minust ja meist. Isikulugu oli peegel, millesse vaadates nägin oma rahvast ja põlvkonda.

„Hõbedas” on see kõige otsesem. Stseen, kus kolm naist õmblevad 1884. aastal esimest sinimustvalget lippu ja kahtlevad, kas must pole liiga sünge, tegi midagi, mida ükski aktusekõne pole minuga teinud: tõi lipu tagasi inimeste kätesse. Mõisa küünis istudes tundsin, et olen osa samast loost.

„Rahamaa” puhul oli kogemus palju ebamugavam ja see on hea. Viimane vahetus Jaanuse ja Arturi vahel, „Me saime seal turniiril kõik mängud kotti ju” ja „Kurat… Ikka veel saame”, ei olnud minu jaoks lihtsalt kahe tegelase lõpurepliik. See oli diagnoos meie kõigi kohta. Tulin saalist välja ega tundnud kergendust. Arvan, et just seda lavastus tahtiski.

„Ükskord Liibanonis” andis mulle midagi vastupidist. Selles lavastuses ei ole riik vaenlane, vaid inimeste kogum, kes püüavad keerulises olukorras parimat teha. Tiit Pruuli nimetas seda poliitilise teatri uueks tasemeks, sest ametnikud ja poliitikud on seal positiivsed tegelased. Mulle mõjus see pärast aastaid kestnud küünilist meediapilti peaaegu ravivalt.

„Palavik” meenutas, kui kergesti võim isikuloo omastab. 1940. aastal riigistatakse Pallas ja nimetatakse see Mäe järgi ümber. Mõtlesin, kui palju sellest toimub praegugi. Iga kord, kui mõnest kunstnikust saab rahvuslik bränd, kaob osa temast. Brändiga igapäevaselt töötava inimesena tundsin, et see puudutab ka mind.

„Lehman Brothers” ei räägi otseselt Eestist, kuid pärast „Rahamaad” nägin seda selle eellooks. Sama loogika, mis viis Lehmanid Alabamast Wall Streetini, viis Annelinna poisid pangakontorisse.

Pihla ja Toompere: üks hääl kolmes lavastuses

Ma ei saa jätta ütlemata, et selle aasta minu jaoks tähtsaima teatriliini taga on Mehis Pihla. Mul on hea meel ja uhke tunne vaadata, kuidas mu koolivennast on kujunenud üks Eesti olulisemaid dramaturge. Koos Hendrik Toompere jr-ga on ta loonud „Rahamaa” ja „Ükskord Liibanonis”. Kui lisada Toompere jr varasem „Lehman Brothers”, saab sellest midagi, mida võiks nimetada Draamateatri raha ja riigi triloogiaks: „Lehman Brothers” annab rahvusvahelise eelloo, „Rahamaa” Eesti versiooni ja „Ükskord Liibanonis” näitab riiki kriisis.

Pihla tekstides imetlen kõige rohkem seda, et ta ei moraliseeri. Ta teeb põhjaliku uurimistöö, kuid ei kasuta seda süüdistamiseks. Ta näitab inimesi süsteemis ja usaldab vaatajat. Jaak Allik nimetas „Rahamaad” üheks kõigi aegade parimaks eesti teatritekstiks. Ma ei taha kõigi aegade edetabeleid koostada, aga minu jaoks on see kindlasti viimaste aastate olulisim eesti näidend.

Kokkuvõtteks

Kui pean ühe lausega ütlema, miks need viis lavastust minu jaoks selle aasta parimad olid, siis ütleksin, et nad rääkisid suurtest asjadest inimese kaudu ega öelnud mulle, mida peaksin arvama.

Isikulugu tegi abstraktse ihuliseks. Teadaolev lõpp muutis pinge küsimuseks „kuidas” ja „miks”. Tõe ja väljamõeldise pinge tegi minust kaasuurija. Kõige selle tulemusel nägin peeglis iseennast.

Ühiskonnas, kus kõike nähakse liiga sageli mustvalgena, on teater, mis näitab inimest süsteemi sees ega mõista tema üle lihtsalt kohut, minu meelest väärtuslikum kui kunagi varem. 2026. aasta andis mulle seda rohkem kui ükski teine teatriaasta, mida mäletan.

Kui hõbe on metall, mis peegeldab valgust kõige kirkamalt, siis isikulugu peegeldab minu meelest ajalugu kõige kirkamalt siis, kui selle keskel seisab inimene.